Ma olen ikka loll. Ja sul oli jällegi õigus. Ma elan lootuses ja unistades. Aga ma tahan teha ka kõik lootused ja unistused teoks. Kohutav,kuidas ma ka ei pingutaks,seda ma vist ei suudagi reaalsuseks teha. Ma annan alla,kuigi see pole minu moodi. Ma ei jõua üksi mitme nimel pingutada. Ma ei ole elus endast nii palju teinud,kui selle nimel. Isegi oma viimase jõuga tegin midagi,millega ületasin end maksimaalselt. See oli midagi,mida ei oleks ma teeeks iga lähedase pärast. Ma vihkan nüüd seda tegu. Ma vihkan sind. Ma vihkan ennast. Ma vihkan kõike! Ma vihkan kõiki!
Tegevused,mis enne rõõmu pakkusid,on hulluks ajamas mind. Ma ei suuda. Ma tahan end sellest välja rebida!
Seda kõike alustan inimestest eemaldumisega. Ma ei salli,et inimesed,kes mind ümbritsevad, nimetavad mind oma sõbrannaks. Ometi teil pole aimugi isegi,kuidas mul läheb. Te kõik olete võltsid!! Te ajate mul südame pahaks,kuid ma pean mõistma,et kogu ühiskond ongi ju selline nagu sina,teie,nemad-KÕIK!
Ma ei taha enam võltsingut oma ellu,seepärast tegingi otsused edasiseks