Eelmises,kunagises, blogis väitsin , et olen õnnelik. See oli vaid illusioon endale , et mitte tunnistada endale tõde. Ma üritasin valetada endale , et oleks kergem ja ma ei peaks tundma kogu valu. Illusiooni loomine oli väär.
See,mis juhtus 3. detsembril oli kohutavaim minu jaoks. Kuid sel ööl purustasin ma illusiooni ja tulin tagasi reaalsusesse,kus on minu koht. Ma vajasin "Teda!" ning sa tulid ja olid. Sa mõjusid mulle kui valuvaigistina,mis viis kogu valu selleks ajaks minema. Ma ei uskunud, et ta tuleb. Ometi tuli ja lihtsalt oli minuga. Sain aru kohe, et mu valutekitaja oli "Tema!" jaoks kui suurim viha objekt sel hetkel. See tekitas minus kindlustunnet,mida hetkel vajasin. "Tema!" käte vahel olles saingi aru,et kummalgi pole miski muutunud ja isegi ennast sundida teist inimest armastama on vale,kuna ma ei saa ilma sinuta. Need sekundit tundusid kui tunnid,sest see oli,mida ma vajasin. See oli tõestus sinu ja minu seisukohtale.
Kahju,et pidid nii vara lahkuma,aga sa pidid ju tööle minema. Läksid tööle magamata. Sa jätsid minu tõttu magamise ning olid minuga. Mul oli tohutult kahju,kuid ma sain aru,et pidid minema.
Kuid järgmised päevad olen elanud hirmuga. Laupäeval olid sa nii kaua tööl. Eile siis seega vist magasid terve päeva. Muidu oleksid sa mu kõnedele ja sõnumitele vastanud.
Anna andeks,et ma sind sellesse segasin,kuid sa oled ainuke,kellele ma tahtsin ja julgesin kõigest sellest rääkida. Vajasin sel hetkel vaid sind,sest sina oled ainuke,kes pakub mulle sellist kindlust ja tuge.
Mida enam ma aga kuulen,mis reedel juhtus,seda enam ma saan aru,milline tõbras on aga illusiooni algataja. Kuidas ma küll sain nii loll olla,et sinust üle saada temaga? Ta on ju täielik türann ja jõhkard.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment