Ma olen ikka loll. Ja sul oli jällegi õigus. Ma elan lootuses ja unistades. Aga ma tahan teha ka kõik lootused ja unistused teoks. Kohutav,kuidas ma ka ei pingutaks,seda ma vist ei suudagi reaalsuseks teha. Ma annan alla,kuigi see pole minu moodi. Ma ei jõua üksi mitme nimel pingutada. Ma ei ole elus endast nii palju teinud,kui selle nimel. Isegi oma viimase jõuga tegin midagi,millega ületasin end maksimaalselt. See oli midagi,mida ei oleks ma teeeks iga lähedase pärast. Ma vihkan nüüd seda tegu. Ma vihkan sind. Ma vihkan ennast. Ma vihkan kõike! Ma vihkan kõiki!
Tegevused,mis enne rõõmu pakkusid,on hulluks ajamas mind. Ma ei suuda. Ma tahan end sellest välja rebida!
Seda kõike alustan inimestest eemaldumisega. Ma ei salli,et inimesed,kes mind ümbritsevad, nimetavad mind oma sõbrannaks. Ometi teil pole aimugi isegi,kuidas mul läheb. Te kõik olete võltsid!! Te ajate mul südame pahaks,kuid ma pean mõistma,et kogu ühiskond ongi ju selline nagu sina,teie,nemad-KÕIK!
Ma ei taha enam võltsingut oma ellu,seepärast tegingi otsused edasiseks

Päike loojub,kuid pidu meis eneses kestab ja kestab...

No niii,kell on kuue minuti pärast pool üks ning mina olen kõige rahulolevaim inimene.

olen kella poole viiest täna ärkvel ning viiest hommikul olen lastega tegelenud :)

Hommikul kuni kella üheteistkümneni olin ma ainult Kissuga,kuid juba kella üheteistkümnest hommikul olen ma Kissu,Carin-Angela ja Geitlyn-Carolaga:)

Nimelt on täna Angie firma jõulupidu ning ma ei suudaks eal keelduda oma Porgandi ja Pisikese hoidmisest. Kuna Kissu ja tüdrukud saavad niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hästi läbi,andsin ka Tannule nädalavahetuseks vabadust ja Kissu jäi meiega. Olen nende pisikeste inglitega kuni homse õhtuni :)

Hommikul tuleb neile ka päkapikku mängida. See asi on mul juba käpas. Kissule mängin ju esmaspäevast reedeni salapärast päkapikku ^^

Üllatuseks oli täna Pisike väga rahulik ja õnnelik. Eriti arvesse võttes,et Pisike on enne kõige kauem ilma emmeta olnud vaid kaks tundi. Muide,olgu öeldud,et Kissu on kahe aastane,Carin-Angela on samuti kahene ning pisike Geitlyn-Carola on alles kaheksa kuune:)

Vahepeal rääkisin inimestega msnis juttu ning unustasin kirjutada siia. Hetkel on kell juba saanud vaikselt 01:34

Käisin hetk tagasi just Pisikest toitmas ^^

Ühesõnaga,meil on hästi =)

Nüüd aga ootan homset õhtut,sest ma tahan veini juua. Mu lemmik vein ootab aega,mil koju jõuan ja ta lõpuks avan..Mmm,Mann lubas küll pärast esimest aastat Pärmitehases,et ma ei joo iial enam veini ning ma pean ära unustama,et mulle meeldivad punased veinid. Pole siiamaani suutnud unustada,et punased veinid on lihtsalt supeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeerjaaaaa:D (Mann teab,et ta loll xD). Kellega ma seda joon,ma veel ei tea,kuid küll ma leian inimese;) (märkus eelmisele reedele: "Kes põhja teeb see uue toob"-kehtib minu puhul küll! :] ).Vot nii.

Ehh,nii hea on olla ning ma loodan,et see kordub taas! Loodan,et see lõpp oli vaid vahepaus,mida me vajasime mõistmiseks...

enesepettus tõi tõe paratamatult tagasi

Eelmises,kunagises, blogis väitsin , et olen õnnelik. See oli vaid illusioon endale , et mitte tunnistada endale tõde. Ma üritasin valetada endale , et oleks kergem ja ma ei peaks tundma kogu valu. Illusiooni loomine oli väär.
See,mis juhtus 3. detsembril oli kohutavaim minu jaoks. Kuid sel ööl purustasin ma illusiooni ja tulin tagasi reaalsusesse,kus on minu koht. Ma vajasin "Teda!" ning sa tulid ja olid. Sa mõjusid mulle kui valuvaigistina,mis viis kogu valu selleks ajaks minema. Ma ei uskunud, et ta tuleb. Ometi tuli ja lihtsalt oli minuga. Sain aru kohe, et mu valutekitaja oli "Tema!" jaoks kui suurim viha objekt sel hetkel. See tekitas minus kindlustunnet,mida hetkel vajasin. "Tema!" käte vahel olles saingi aru,et kummalgi pole miski muutunud ja isegi ennast sundida teist inimest armastama on vale,kuna ma ei saa ilma sinuta. Need sekundit tundusid kui tunnid,sest see oli,mida ma vajasin. See oli tõestus sinu ja minu seisukohtale.
Kahju,et pidid nii vara lahkuma,aga sa pidid ju tööle minema. Läksid tööle magamata. Sa jätsid minu tõttu magamise ning olid minuga. Mul oli tohutult kahju,kuid ma sain aru,et pidid minema.
Kuid järgmised päevad olen elanud hirmuga. Laupäeval olid sa nii kaua tööl. Eile siis seega vist magasid terve päeva. Muidu oleksid sa mu kõnedele ja sõnumitele vastanud.
Anna andeks,et ma sind sellesse segasin,kuid sa oled ainuke,kellele ma tahtsin ja julgesin kõigest sellest rääkida. Vajasin sel hetkel vaid sind,sest sina oled ainuke,kes pakub mulle sellist kindlust ja tuge.
Mida enam ma aga kuulen,mis reedel juhtus,seda enam ma saan aru,milline tõbras on aga illusiooni algataja. Kuidas ma küll sain nii loll olla,et sinust üle saada temaga? Ta on ju täielik türann ja jõhkard.