uhhuuuu:)

pole kaua jälle kirjutanud.
Kuid nii palju on juhtunud...Tundub, et minu elus juhtumistel vist ei saagi lõppu... On palju juhtuunud, nii head kui ka halba...
Olin augustis ka kaks nädalat puhkusel,kuid millest üks nädal kulus pärmikas siiski töö tegemisele. Neil oli kiire ning oli vaja abikäsi ja nagu tuntud tõde-Mann ei jäta ju inimesi hätta. Õnneks olin ma öises vahetuses. Õnneks Mankaga ühes vahetuses ja meil oli lõbus. Kui jätta mainimatta,et ma põletasin liimipüstoliga oma käe päris hullult ära. Käsi läks üsna punaseks ümbert ja oli päris õnnetult paistes-tundus nagu mu vasakule käele oleks pool käe paksust lihtsalt juurde lisatud:D
Õnneks on käsi nüüd kontrolli all ja hullu pole enam pea midagi.
Kuid puhkus mulle ei meeldinud,ma ei saanud ju hommikul oma Sinjoore juurde tulla:/
Kristjanist tundsin ikka kohutavalt puudust,kuid õnneks ei võetud minult rõõmu teda üldse mitte näha ning ma siiski nägin oma pisikest armast kahe aastast Sinjooret. See andis mulle palju juurde,kuna puhkuse algul juhtus midagi,mis mind tõsiselt rööpast välja viis.
Juhtumi tagajärjeks oli aga see,et Mann ei julgenud absoluutselt oma toas üksi viibida ega pimedas ja ihuüksinda magada. Seee tõttu olin ma mitmeid öid lihtsalt järjest hirmu tõttu ärkvel. Nüüd olen hakanud tasapisi julgema tunni-kaks öösel tuduma.
Puhkusel sai Mann käidud ka Kumus järjekordselt ja sellest võib järeldada,et Mann jõudis ka Hammondisse:)
Raljagi jõudis lõpuks Eestisse. Ehh,pisikullakeest oli nii heaheaheaheaheahea näha. Aeg,mil Raili Soomes oli,oli Mannil tunne nagu oleks Manni südamest killuke rebitud ning hästi kaugele ära peidetud. Õnneks on see killuke mulle nüüd tagasi liidetud ja ma võin südamerahus jälle elu nautida. Mann lihtsalt vajab Railat kui õhku,et elus püsida. Ma ei suudaks elada,kui minult võetaks sõbrad.Nad on mulle kõik. Kõik,mille nimel edasi pürgida ja elada....


Ma võin uhkusega tunnistada,et lumememme sürrealistlik maal sai mul ka lõpuks valmis. Pingutasin ju selle valmimise nimel nii palju. Nüüd on mul aga uus maal käsil. Uus töö on rohkem kui ühiskonnakriitiline. See on ilustamata maal,millest sirab vastu elu ise.


EEhh. Ja oma uusi stabilo vildikaid ma lihtsalt jumaldan:)))
Kaisukarud viskasin voodist välja ja nüüd tuduvad magusalt mu ühe padja peal ning minuga sama teki all 25 stabilo vildikat:) (Mann teab,ta on loll :D) Ja selle eest pean ma järjekordselt tänama Raljat,kes mulle need Soomest tõi:)))) äitääh tibuuuu,ma armastan sind:)


Eile hommikul tabas ka mind 1 hea üllatus. Nimelt ostis isa mulle mingi kuti käest sajakaga üli armsa vesipiibu:)) Ning see sai ka kohe ära proovitud;)




Üldiselt läheb väga hästi. Elan päev korraga ja mõtlen asjadele samm haaval,sest nii on väikseim võimalus pettuda...


Ning hea meel on ka selle üle, et mõningate loetud päevade pärast saan ma ühe naissoost isikuga lõpuks suud puhtaks rääkida ja öelda,mis mõlemil sellest vapustavast kunagisest sõprusest arvamus on. Kes teab,keda mõtlen, on hea. Kes ei tea,polegi vaja teada....


Hetkel lõpetan,kuna kell on alles 6:49 hommikul. Ja Mann asub täpselt seal,kus peab. Oma Sinjoore juures^^