Ma lihtsalt ei jõua enam kogu seda valu endas hoida. Vahel on tunne, et astuks sellest kohutavast maailmast välja, rebiks puruks kogu vaatemängu, unustaks kui halva unenäo ning elaks täiuslikku elu edasi! Kuid see on võimatu. Must lõpmatu stsenaarium on hetkeline seis mu reaalses elus. Kui keegi vaid teaks, mis orkaan ja kodusõda minus kestab. Kuigi, ma ei saa väita, et mind ümbritseks vaid halb ja kuri, kogu masenduse seas on ka täiuslike ja väga häid inimesi.
Ma vabandan su ees, et sel kõige hullemal momendil ma karjusin su peale. Ma vabandan, et ei võtnud su kõnesid vastu. Ma vabandan, et eirasin sind. Ma vabandan, et pidid nägema mind nii. Ma vabandan, et käskisin sul end rahule jätta.
Kuid ma tänan sind, et jätsid kõik muu ning olid sel hetkel minuga. Kuigi ma olin hüsteerias ega saanud aru, mida ma teen, siis tänan veel kord,et sel hetkel käitusid vastupidiselt mu sõnadele. Sa nägid mind kõige hullemas olukorras. Ja sa oled ainuke. Sa tundsid tõsiselt muret mu pärast. Ma üritan end lohutada, et mul on ju oma pisike missioon,mida järgida, samas, mõeldes jälle tagasi, see teeb haiget.
Laupäeval mõistsin,et ühe endise tuttava puhul ei ole ma ainuke, kes nii arvab. Marek oli minuga ühel nõul. Ka temal on siiber:D:D Sain aru, et kõik ei olnud kunagi alati nii nagu sa rääkisid. Ja sain aru,et mu põhimõtted elust on radikaalselt muutunud. Positiivsemaks. Ma ei olnud sellest enne aru saanud, aga Mareku jutt,mida ta sellest tuttavast rääkis, pani mind neid muutusi eneses nägema ja mõistma. See teeb meele heaks. Loodan, et endine tuttav saab ka kunagi täiskasvanuks.
Lelle ja Kehtna rahvalt sai nädalavahetusel ikka igasuguseid jutte kuulda:D
Pärast esmaspäeva saan ma aru, et olin ikka loll, et sinust,sõbrake, nii arvasin. Sa oled kõige hoolivam^^
Muide,nädala alustuseks ja hommiku äratuseks äikese ja paduvihmaga koju joosta, on üle mõistuse hea!! Mis sest, et kell oli alles pool 7:))
Ma tunnen sinust puudust,sõbrake!
Ja ei saa ikkagi aru, kuidas ma sain nii hea sõbranna hüljata,kui sina mul oled! Alles nüüd taipasin,et sa oled sõbranna, keda ma ei hülga. Me oleme elus nii palju kokku kasvanud. Kartulike, sa oled üle mõistuse kallis! PS!:Tule ruttu koju,Mann musitab ja kallistab su pooleks:))
Ja muidugi ei saa siis me üle ega ümber minna pisikesest peost,kuhu on pisut segatud ka klatši:D
Ja minu Sinjoore on ikkagi parim päiksekiir ja põhjus elamiseks!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment