Kohila Gümnaasium
Annika Sulsenberg
12. b klass
1980-NDATE AASTATE PUNKLUULE EESTI KIRJANDUSES
uurimistöö
Juhendaja Ingrid Oksaar
Autor: Annika Sulsenberg …. juuni 2009. a
Lubatud kaitsmisele
Ainesektsiooni juhataja õpetaja I. Oksaar …. juuni 2009.a
Prillimäe 2009
SISUKORD
SISUKORD………………………………………………………………………..2
SISSEJUATUS…………………………………………………………………….3
1.PUNKLUULE EESTIS………………………………………………………….4
1.1 Punkluule perioodid .………………………………………...4
1.2 Punkluule ajalugu Eestis……………………………………..5
1.3 Punkluule …………………………………………………….6
2.
ALLIKMATERJALID
LISA 1. MERLE JÄÄGER “SÄNGIPÜHAD”
LISA 2. TÕNU TRUBETSKY “VENNASKONNA HÜMN”
LISA 3. TÕNU TRUBETSKY “MUSTA LIPU VALGUSES”
LISA 4. TÕNU TRUBETSKY “TAGASI PRÜGIMÄELE
SISSEJUHATUS
Punk kui luule ja elustiil levis Eestisse 1980ndatel. Punk oli luules kirjalik protest võimude ja ühiskonna vastu. Punk saavutas noorte hulgas seninägematu populaarsuse.Vene militsjonäridele ei meeldinud punkarid ning punkaritele ei meeldinud militsjonärid. Pungi “kuldajastul” sündis palju bände, mis tänaseni eksisteerivad, näiteks J.M.K.E ja Vennaskond. Punkluule levimine ja avaldamine tõi endaga kaasa palju uut, mida varem ei olnud luules nähtud.
Punkkultuuri ja luule uurimine oli huvipakkuv, sest 1990.aastatel hakkas levima nn.neopunk, mis säilib tänaseni. Mitte küll nii tugevana kui “kuldajal”, aga siiski. Pungi taassünd paneb mõtlema, et mida oli pungis nii tugevat ja jõulist, et aastate pärast on punk jälle tuhast tõusmas.
Uurimistöö teemaks on 1980-ndate aastate punkluule eesti kirjanduses. Uurimistöö eesmärgiks on anda ülevaade pungi ajaloost – mida, miks punk ja punkluule endast kujutasid ning milline oli. Seejärel, toetudes Villu Tamme, Tõnu Trubetsky ja Merle Jäägeri luuletustele, analüüsida neid erinevatest külgedest ja anda omapoolne hinnang punkluulele.
Antud eesmärkide saavutamiseks on seatud järgmised ülesanded:
· määratleda varasemate uurimuste põhjal punkluule mõiste;
· kirjeldada eesti 1980. aastate punkluulet;
· tutvustada eesti punkluule autoreid;
· analüüsida eesti punkluulet;
· võrrelda ja üldistada eesti punkluulet.
Ülesannete täitmiseks kasutatakse järgmisi meetodeid:
1. andmekogumismeetod – kirjanduse analüüs;
2. andmetöötlusmeetod – teksti analüüs.
Uurimistöö koosneb sissejuhatusest, kahest peatükist, kasutatud allikmaterjalide loendist ja lisadest.
Tänan kõiki, kes aitasid kaasa uurimistöö valmimisele.
1. PUNKLUULE EESTIS
„Põhjalikku punkluule uuringut pole eesti kirjanduskriitikud teinud. Ülevaates on olnud peatükid või lõigud, kuid otsest uuringut ega allikat ei ole. Hetkel on kõige süstemaatilisem allikas, millele toetuda üliõpilase Leo Luksi proseminari töö 1996. aastast „Punk on surnud“ (P.Viires http://www.tuglas.fi/illimar/taustalukemiseksi/Eest_punkluule.html).
“Eesti punkluule asub kirjanduse ja mittekirjanduse vahepeal. Ennekõike on tegemist laulutekstidega ja sõnu on raske muusikast lahus võtta. Punk ja punkluule oli omane eriti 1980-ndate keskpaigale”(L.Luks 1996).
Praegu tagasi vaadates tollale ajale, võib väita, et tegemist oli ennekõike nn raputava efektiga. Iseloomulik on, et raputav efekt toimus eelnihkega tekstide ilmumisega võrreldes. Esimesed punkluulekogud ilmusid alles aastatel 1988-1989, kuigi punkluule otsene kõrgmõju oli 1986-1987. aastatel. Punkluule oli omamoodi eelkuulutaja luulemurrangule, mis toimus 1989.-1990. aastal
1.1 Punkkluule perioodid
Pseudopunk oli 1980. aastate alguses. Pseudopunk seetõttu, et tegemist oli professionaalsete muusikute või kultuuritegelastega, kes ajaviiteks „punkisid“ natuke. Neil puudus iseloomulik elutunnetus, olid ükskõiksed.
Pungi esimene põlvkond oli aastani 1986. Punkbändid tegutsesid illegaalselt, näiteks Generaator M, Punk T, 6. Kolonn. Pisut hiljem alustasid Velikije Luki ja Vennaskond.
„Kuldne ajastu“ - aastad 1986-1989. Loomeküpsuse saavutasid Villu Tamme, Tõnu Trubetsky, Merca. Ansambleid tegutses palju, tuntuimad olid Vennaskond ja J.M.K.E.
1990. aastate algul oli eesti punkliikumises suur vaikus. Vennaskond eemaldus pungist rocki poole. Pungibuumi ajal moodustunud bändid läksid laiali. Luules esineb palju enda protestiks surnuksjoomist, irvitamist karjääri üle.
1.2 Punkluule ajalugu Eestis
Punkluule õitseaeg oli 1986-1989, nn pungi „kuldaeg“. Rein Kruusi väitel on esimesed märgid punkaritest 1970-ndate lõpust. 1980. aastal Propelleri kontserdil oli kuulajate hulgas ka salk punkareid loosungiga „Disco mine persse, elagu Propeller!“. Ajakirjanduses võis sõna „punk“ esimest korda kohata 1983. aastal, kuigi lendsõna tutvustamisena „Punk on lahe“ ( avalikult oli sõna „punk“ kasutamine ajakirjanduses taunitud).
Punkareid võis näha Tallinna peal kampadena liikumas, kogunemispaigaks oli kohvik Moskva esine. Ametlik suhtumine punkaritesse oli eitav, tavalised olid punkarite ja nõukogude miilitsa konfliktid, kus punkareid aeg-ajalt kinni võeti. Punkarid valmistasid nii miilitsale kui KGB-le tõsist peavalu (arvestades, et punkarid võtsid osa 1980. aastal toimunud noorsoorahutusest Tallinnas, mis kutsus hiljem esile 40 kirja kirjutamise). Üldiselt esindasid punkarid nõukogude ühiskonnas „pahade poiste“ kujusid, kelle eest noori ja lapsi hoiatati.
Miilitsapoolne surve tekitas punkarites vastuseisu ja seetõttu tugevamat kambaidentiteeti, mida rõhutati välise atribuutikaga (harjad, haaknõelad, needid), väljakutsuva käitumise kui ka oma ideoloogia ja oma kultuuri väljatöötamisega. Võiks oletada, et kui ei oleks olnud tugevat ühiskonna vastusurvet punkaritele, ei oleks punkarite ideoloogia niivõrd viimistletud ja poleks arvatavasti leidnud ka verbaalset ning kirjalikku valjundit.
„Püsti aetud harjadega ringi liikudes ,oli üsna tavaline,kui miilits nad kätte sai,et pea paljaks ajada. Juhtus sedagi, et mõnda punkarit umbes kolm korda päevas miilitsasse viidi. Näiteks Anti Pathique`id peatati üksteist korda,kui ta Viru tänaval ühest otsast teiseni läks“(L.Luks 1996. a.).
Punkluule kui ilming on tegelikult seetõttu kõige üllatavam. Muusika ja laul olid koos, laulusõnu võis kohata küll eraldi, aga et neid laulutekste omaette žanrina esitati, on Eestile omane fenomen. Sellega näitasid punkarid, et nad on tegelikult kenad ja kultuursed inimesed, ükskõik, mida miilits ja KGB nende kohta väitis.
„Esimene teadaolev avalik punkkirjanduslik üritus toimus 12. veebruaril 1986. aastal Tallinnas kirjanike klubis Pegasus, kus rohkele kuulajaskonnale loeti Merle Jäägeri, Solveig Ülase, Andre Lemmiku, Tõnu Trubetsky jt. teoseid, muu hulgas ka kollektiivset romaani „Inglid ja kangelased“ „(P.Viires http://www.tuglas.fi/illimar/taustalukemiseksi/Eest_punkluule.html).
„Esimene teadaolev punkluule avalik publikatsioon oli 17. mail 1986 ajalehes Noorte Hääl (neli Trubetsky ja kaks Merca luuletust). Ajakiri Vikerkaar avaldas 1986. aasta oktoobris kolm Merle Jäägeri luuletust (sealhulgas hiljem krestomaatiliseks muutunud „Sängipühad“), Trubetsky kuus luuletust ilmusid 1987. aasta alguses Vikerkaares ning Kultuuris ja Elus nr 4.“(P. Viires http://www.tuglas.fi/illimar/taustalukemiseksi/Eest_punkluule.html )
Tegelikult sai punkluule võidukäik tuge kultuuriringkondade tugevast soosingust, kes nägid pungis protesti kehtiva ühiskonnakorra vastu. Punkluulet hakati avaldama. Pärast läbimurret nii perioodikas kui avalikel esinemistel planeeriti tolleaegses riiklikus kirjastuses Eesti Raamat noorsooluuletajate kassetti, kuhu koostaja Joel Sang valis ka punkautori Tõnu Trubetsky. Ühiskond oli suurte muutuste künnisel, aeg liikus peadpööritava kiirusega ja eile ei olnud enam nii nagu täna.
1.3 Punkluule
Punkluule tekstid on lihtsad, need ei hiilga vorminikerdustega, on pigem naiivsevõitu otseütlemistega ja raiuvad kuulajale otse pähe. Kui punkmuusikat on nimetatud primitiivseks (Punkmuusika üks põhitunnus on, et pillimehed ei tohi osata mängida!), siis on primitiivsed ka tekstid. Punkpõlvkonna kreedot on Trubetsky väljendanud otsesõnu „Vennaskonna hümniga“: „Mina olen mittekeegi/ma ei ole mingi mees”.
Punkluuletajate vabadus ja lahendus oli anarhias ( Trubetsky „Anarhia“, “Anarhia ENSV-s“), mineviku muinsusromantikas („Revala hümn“), mustas plagus („Musta lipu valguses“) ja vähikujulistes sõlgedes. Need seatakse vastu diskodele ja baaridele, yuppie´likule elule. Õnn on öös ja sõprades, ühiskonna reeglitest loobumises, Pariisi-ihaluses („Teater Odeon“), rokis, seksis, alkoholis, bensiinis („Täna jälle me joome bensiini“). Nali on segi tõega ja irve kõrvuti romantilise leebusega, mis annab punkluulele kohati lapseliku siiruse.Naiivsed maitseväätusedki on ausalt ja tõetruult mõeldud ja seetõttu ka sama tõetruult võetavad.
Teemadering on punkluuletajatel suhteliselt lai, keskseks on teadlik väljakutsuv sotsiaalkriitika, mis 1987-1988. aastatel kõlas kokku Eesti ühiskonnas levinud isamaalise luulega, alates nn fosforiidisõjast. Ühiskonnakriitikaga on seotud ka luuletused, mis paljastasid totalitaarse riigi vägivalda. 1980-ndate keskel oli võimu kuritegudest rääkimine veel suure riskiga, aga punkluuletajad ei jätnud neid võimule ette heitmata: Merca „Kodukased“ küüditamisest, Tamme „Tsensor“ tsensuurist. Paljastavad luuletused on enamasti jutustava ülesehitusega ja nende paatos tundub tänases päevas juba veider, kuid sel ajal moodustasid just need populaarseima osa punkarite loomingust.
Punkarite alusideoloogiaks oli anarhism, mida peeti ülimaks eesmärgiks. Siit pärineb ka vaenulikkus riigi kui institutsiooni vastu, mis ei lase anarhial kätte jõuda. Pole imestada, et
anarhia on punkluules üks keskseid teemasid: see esineb praktiliselt kõigil punkluuletajatel, kuni selleni, et Trubetsky pühendas luuletuse anarhismi ühele rajajale: „Max Stirner“.
Punkluules on ka väga palju teemaks sõda: nii Teine maailmasõda, Afganistani sõda (see oli kirjutamise ajal keelatud teema.), Villu Tamme „Afganistan“ kui ka apokalüptiline maailmalõpp, kas siis tuumasõja või katastroofi läbi: Tamme „Tallinn põleb“, Trubetsky „Lahkumismarss“.
Muud teemad on ühelt poolt rämedad ja väljakutsuvad: alkohol, toksikomaania, bensiini rüüpamine; teiselt poolt õrnad ja ilusad, nagu armastus. Kui punkluules valitseb ennekõike kehalise armastuse ja seksi kirjutamine, siis näiteks Merca „Sängipühades“ on läbi jõhkra vägistamise jõudnud peente ja sügavate tunneteni. See luuletus on karm ja valus üheaegselt.
Punkluule vorm, nagu varem mainitud, on lihtne. Kuna tegemist on ennekõike laulutekstidega, on enamik luuletusi lihtsad, ristriimis, riimiskeemiga abab. Luuletuste rütm on karm, raiuv, nii et neid oleks hea mikrofoni karjuda.
1980-ndate aastate luules oli pretsedenditu rämeda kõnekeelsuse ja vulgarismide kasutamine, kuid punkluule tõi selle eesti luulesse. Trükisõnas ei oldud siis veel harjutud nägema sõnu nikkuma, sitt, onaneerima vms. Merca omakorda tõi luulesse omapärase kirjapildi: kasutades ks asemel x, ь asemel y, ku asemel q jne. Nii võis juba kirjaviisi järgi sisu vaatamata ära tunda,et tegemist ei olnud tavapärase luulega.
Punkluule tõi eesti luulesse
1. Kõnekeelsuse,
2. madalate kategooriate poetiseerimise,
3. tekstide jõulisuse ja intensiivsuse,
4. terava ühiskondliku protesti, mis haakus eriti isamaaluulega 1988-1989. aastatel,
5. lihtsa, raiuva vormi, võõrtähtedega kirjaviisi.
Lisa 1. “Merle Jääger “Sängipühad” “(M.Jääger Narrivile 2007 lk51)
Ma’I tundnud sinu vastu mingit iha,
Kui seisid keset tuba, rinnal käed.
Su silmis vabisesid ahastus & viha,
Mis olex paigast liigutanud mäed.
Me võtnud olime, vaist käskis ühte hoida.
Ei kõigutanud su pisarad & äng.
Kui kestab pimedus & ikka veel ei koida,
Siin seltskonnas saab mängitud 1 mäng.
Me polnud lapsed tookord, polnud mehed –
Just kätte jõudnud oli puberteet.
Meil’ tundus siis, et nii meist saavad mehed,
Kui “sängipühad” on kord maha peet’.
Sa usu, et sind armastasin tookord,
Kuid poiste ees ei julend öelda ära.
Ma ootasin & jõin … kui saabus mu kord,
Mis tarvis oli, auga tegin ära.
Sa seina vahtisid, ei lausunud enam sõnu,
Et ole palun hea & ära tee.
Tõtt-öelda ma ei tundnud mingit mõnu,
Kuid poiste silmis olin täitsamees.
Ei suutnud äkki vaadata su ihu.
Toas hõljus ringi sigaretivina.
Ma mõtlesin, et kõik on läinud nihu
& sulle umber panin voodilina.
Lisa 2. “Tõnu Trubetsky “Vennaskonna hümn””(T.trubetsky Pogo 1989. lk 5)
Mina olen mittekeegi
Ma ei ole mingi mees
Ükskõik mida ma ei teegi
Olen inimestele ees
Mul ei ole oma nägu
Mina olen tühi koht
Mõtetes on mingi hägu
Minus peitub mingi oht
Kuulun ühte vennaskonda
Mis on ühiskonna aps
Siia inimühiskonda
Sündis soovimatu laps
Minu jaoks ei ole riike
Mida ümber jaotada
Pole võite ega viike
Pole miskit kaotada
Lisa 3. “Tõnu Trubetsky “Musta lipu valguses””(T.trubetsky Pogo lk 46)
Tule ümber on kogunenud mõned
Ridva otsast must laperdav kalts
Ahnelt neelab mu saamatud kõned
Sügistuule käes kahisev malts
Keegi sult suurt kirjaoskust ei nõua
Piisab kui seinale kritseldad A
Veel plankusid lõhu kui müüre ei jõua
Mu vaikiva heakskiidu pälvid sa taas
Ja ikka ja jälle on lahus su soovid
Seelest mida sa tohid ja pead
Kui käimas on mässud ja revolutsioonid
Siis meiegi kohal me tõstame pead
Kui naine kord aeg avab meilegi süle
Öös süttivad silmad kus peegeldus õud
Siis vaenlusetormid meist tuiskavad üle
Vihaselt rõhuvad tumedad jõud
Läbi riikluse ajastu lehvib see kangas
Must nagu lõpmatu maailmaruum
Kuni püsivad seadused kohtud ja vanglad
Teil pilkavalt naeratab surnupealuu
Lisa 4. “Tõnu Trubetsky “Tagasi prügimäele”” (T.trubetsky Pogo 1989 lk27)
Kord jõuame sinna kus minna võib vabalt
Ja ühiskond lõplikult lahti saab meist
Siis lõigata lahti see nabanööör nabalt
Saab meie jaoks ainukeseks teeks kõigist teist
Teel vabaneb veel sinu lõhkumisiha
Sel hetkel kui lõpp saabub seaduseväele
Siis lahtub su põlgus ja jahtub su viha
Teeviit näitab tagasi prügimäele
Kaotab tähtsuse tõik oled naine või mees
Igaüht kohtled kui õde või venda
Jõudes pärale märkad et kõik on veel ees
Säält prahi seest leiadki iseenda
ALLIKMATERJALID
Viires, P.
http://www.tuglas.fi/illimar/taustalukemiseksi/Eest_punkluule.htmlJääger, M. Narrivile. Tänapäev: Tallinn. 2007
Trubetsky, T. Pogo. Eesti Raamat: Tallinn 1989
Eesti punkluule peamised autorid
Tõnu Trubetsky – on sündinud 24.04.1963. Tõnu Trubetsky on luletaja, prosaist ja muusik. Ta on sündinud Tallinnas transporditöötajate pojana. Tõnu Trubetsky õppis Tallinna 7. ja 32. keskkoolis. Tõnu Trubetsky töötas 1985-1987.aastail studios “Tallinnfilm. 1989-1990.a oli Tõnu nooremtoimetaja kirjastuses “Eesti Raamat”.
Esimesed tema luuletused said ajakirjanduses ilmuda 1986. aastal. Tema luule dokumenteerib 1980. aastate Eesti punknooruse elutunnet, järgib punktekstide rahvusvahelisi kinnismotiive ning ilustusteta poeetikat. Tõnu Trubetsky on mitme kollektiivse “punkromaani” kaasautor: “Inglid ja kangelased”(1992.a), “Daam sinises” (1994.a), “Mina ja George” (1996).Tõnu Trubetsky luulet on tõlgitud some,vene ja liivi keelde.
Merle Jääger – (pseudonüüm Merca). Merle Jääger on sündinud 19.10.1965. Ta on luuletaja ja näitleja. Merle Jääger on sündinud Tallinnas. Merle õppis Tallinnas 32.,43., ja 46. keskkoolis. Merle Jääger on avaldanud ajakirjanduses luuletusi 1986. aastast. Merle luulet on mõjutanud osalemine Eesti punk-liikumises. Merle Jäägeri luulet on avaldatud ka inglise, some ja vene keeles. Peamised luulekogud,mis on ilmunud: “Merca by Air Mail”, “MercaMerka. Teine Ameerika valimik”, “Vana libu hommik” ja “Laulud Laurale”
Villu Tamme – On sündinud 2.11.1963. Villu Tamme on Tõnu Trubetsky kõrval tuntumaid punkmuusikuid. Villu Tamme ei ole keskendunud mitte nii väga kirjanduslikule küljele kui muusikale. Villu Tamme on andnud välja luulekogud : “Tuvi oli tihane”(1992), “Sorlimeki plät” (1998). Villu on kirjutanud ka näidendeid. Värsskomöödia “Haned võlgu” eest sai ta Eesti Näitemänguagentuuri preemia.
2.1
Villu Tamme “Külmale maale”
Punalipud lehvivad
Tribüünil Gorba lehvitab
Rahvas vaatab imestab
Mis see Gorba naeratab
Aga Gorbal on üks plaan
Siis kui lõpeb see paraad
Perestroika otsa saab
Ja meie kõi sõidame külmale maale
Vagunites laulame hümni kodumaale
Külmale maale
Saab riigikeeleks vene keel
Ja keskuseks saab “Dvigatel”
Ja Väljasest saab dissident
Ja Koganist saab president
Ja sitamaja taga maas
Lamab Edgar Savisaar
Põiki Marju Lauristini peal
Ja meie kõi sõidame külmale maale
Vagunites laulame hümni kodumaale
Külmale maale
Kord jälle tapavagunites saab eesti rahvas sõita
Ei ole miskit kaotada kuid paljugi on võita
Me püsti lööme linna seal, mis varjab silmapiiri
Ja ehitame Siberis me üles Eesti riigi
2.2
Merle Jääger “Sängipühad”
Ma’I tundnud sinu vastu mingit iha,
Kui seisid keset tuba, rinnal käed.
Su silmis vabisesid ahastus & viha,
Mis olex paigast liigutanud mäed.
Me võtnud olime, vaist käskis ühte hoida.
Ei kõigutanud su pisarad & äng.
Kui kestab pimedus & ikka veel ei koida,
Siin seltskonnas saab mängitud 1 mäng.
Me polnud lapsed tookord, polnud mehed –
Just kätte jõudnud oli puberteet.
Meil’ tundus siis, et nii meist saavad mehed,
Kui “sängipühad” on kord maha peet’.
Sa usu, et sind armastasin tookord,
Kuid poiste ees ei julend öelda ära.
Ma ootasin & jõin … kui saabus mu kord,
Mis tarvis oli, auga tegin ära.
Sa seina vahtisid, ei lausunud enam sõnu,
Et ole palun hea & ära tee.
Tõtt-öelda ma ei tundnud mingit mõnu,
Kuid poiste silmis olin täitsamees.
Ei suutnud äkki vaadata su ihu.
Toas hõljus ringi sigaretivina.
Ma mõtlesin, et kõik on läinud nihu
& sulle umber panin voodilina.
2.3
Tõnu Trubetsky “Teater Odeon”
Kuulan makilt pisut rocki Võtan ennast pisut yokki Minu juuste all on küpsemas üks plaan Pimedus kui laskub õue Panen musta kanga põue Lahkun majast nõnda vaikselt nagu saan
Võtan veelkord lonksu veini Kesta ukselt viskan Sein'i Hetke kuulan kuidas voolavad ta veed Tänavaid nüüd öö las katta Võtan aiast mootorratta Peagi sõidan mööda jahedat alleed
Vilistades seda viisi Rattad kannavad Pariisi Rattakummide all jookseb valge joon Keeran otsa siis Pigalle'i Võtan peale oma kalli Täna ees meid ootab teater 'Odeon'
Näitemängule ei kipu Võtan põuest musta lipu Teatri katusele heiskame ta siis Tuhmilt helkima lööb taevas Leiame end tähelaevas Mis meid hääletult anarhiasse viib
Nüüd meid ükski võim ei taba Olen piiramatult vaba Nüüd võin teha mida tahan olen prii
